Kohe olime raudteejaamas ja väljusime rongist. Jaamahoone oli endine. Terve vaatepilt oli tuttav. Kui jaamast linna poole hakkasime astuma, oli kuni Kastani tänava nurgani ka veel vanu maju, siis aga algasid suured tühimikud mõne üksiku majaga. Helgi ütles, et temal on tarvis minna Kuu tänavale oma sugulaste poole, aga ise ta sinna hästi teed ei teadnud. Oli lage tühimik, kus mõnes kohas osa varemetest püsti ja mõnes kohas hoonest vaid vundament alles. /---/
Ilm oli soe ja sompus, tänavatel veeloigud, lund ei olnud mitte kusagil. Oli 14. veebruar 1949. aastal. /---/
Tulin mööda Tiigi tänavat kesklinna poole. Siin oli kõik lage. Ainult üks punastest tellistest maja oli vanadest ehitistest, mäenõlva ääres, kohe Vallikraavi tänava kohal alles. Treppide juures oli seisnud minu lasteaiamaja. Seda ei olnud enam. Läksime piki Tähe tänavat edasi, üle Riia tänava. Tähe tänava apteegimaja juures seinal oli fotograafivitriin. /---/
Tundus, et Riia tänava piirkonnas oli palju lagedaid platse. Tulin Riia mäest alla, läksin mööda Ülikooli tänavat, Raekoda oli alles, kuid kino Centrali ei olnud enam Raekoja taga, kus ma nii palju kordi lapsena olin käinud. Ülikool oli terve, läksin sellest mööda, siis üle Laia tänava. Jõudsin Kloostri tänavasse, sealt alla üle Kroonuaia ja olingi Herne tänava otsa juures. Siin olid kõik vanad majad alles.
Asukoht teoses
lk 241–242
