Jaamahoone ümber ei liikunud ühtegi inimest. Maja aknad olid laudadega kinni naelutatud. Ukse ees rippus roostes tabalukk. Need kinnilöödud aknad hämmastasid mind – vist esimene asi sel õhtul, mida ma poleks osanud ette näha. Surusin näo vastu uksepoolte vahelist pragu. Tühjast hoonest kostis tuule ulgumist.
Peaukse kõrval, kus tavaliselt seisid klaasi all sõiduplaanid ja piletihindade tabelid, polnud neist enam jälgegi. Läksin jaamahoone alla tunnelisse, mille kaudu sai teisele perroonile. Tunnelis haises ning ühe seina äärde oli varisenud miski, mis võis olla inimene.
Asukoht teoses
lk 22
