„Mina ei viitsi temaga kohtuda, lähme selle asemel hoopis Toidutorni sööma,” ütles Albert ning me põgenesime kontorist ärevate jõuluaskeldustega täitunud tänavaile.
Toidutorn asus keset linna ja sobis väga hästi meiesugustele uudishimulikele inimestele, sest selle teiselt korruselt avanes vaade igasse nelja ilmakaarde – oli kohe näha, kes tuleb. Albertile see koht hirmsasti meeldis. /---/
Teine korrus oli hea sellegi poolest, et igaüks sinna tänavalt sisse ei astunud. Vähesed viitsisid täis kandikuga trepist üles logistada, riskides toitu kandikult maha kukutada. Seetõttu tagas teine korrus teatava privaatsuse.