Paar päeva enne sügise ametlikku algust sõitsin Tartusse. Kivi tänava lasteaed oli meie kamba uus kogunemispaik. Lasteaia valvur oli suure kondiga noor mees, kelle koer ükskord hiljem inimese lõhki kiskus, sellesama lasteaia hoovil. Koer ja imelik, sünge silmavaatega mees uudistasid poiste arvutitrikke nagu mustkunsti. Saabusin selle – peab ütlema, vaikelu – keskele kindla plaaniga Tartus kanda kinnitada, paikseks jääda; mu sellealased läbirääkimised leidsid aset Pika tänava maja number kaks ees. Sealt, süütust rahulikust kandist algab üks Tartu põnevamaid tänavaid, mis lõpeb Annelinnas. Tänava algus on rahumeelne roheline plats, kus on mõned pehkinud pingid ja pesunöörid. Kassid redutavad põõsastes ja naeravad inimeste üle.
Asukoht teoses
lk 74
