Viimaks ajas professor ennast sirgu ja vaatas äraoleval pilgul aknasse, kust avanes suurepärane vaade varasügisesele Toomemäele, ning hetkeks tundus Tartu mulle maailmalinnana, vaimse keskusena, ühe haruldase punktina, kus võisid kohtuda surnud ja elav geenius, ning selles ei olnud midagi imelikku ega ebaloomulikku, sest oldi ju Tartus. See äratundmine liigutas mind sügavalt, kuigi kestis vaid viivu, kadudes veel enne, kui ma kogu ta mõju taibata jõudsin.
Asukoht teoses
lk 159
