See kelner oli nagu väljasuremisest päästetud, ammu punasesse raamatusse kantud lind, kes on millegipärast pidama jäänud Tartu maaliinide bussijaama vastas asuvasse väikesesse restorani, kus käis igasugust rahvast taksojuhtidest kuni Jaan Ehlvesti ja minuni. Nüüd ei ole enam ammu ei seda restorani, ei seda bussijaama ega Tõnut ennastki siin Eestimaal. Ta kolis juba aastaid tagasi Rootsi.
Alati kui lähen mööda endise Tarvase akendest, näen aga vaimusilmas maailma kõige paremat kelnerit, kelle pärast just sellesse restorani mindi.
Alati kui lähen mööda endise Tarvase akendest, näen aga vaimusilmas maailma kõige paremat kelnerit, kelle pärast just sellesse restorani mindi.
Asukoht teoses
lk 220–221
