Koduigatsus. Vanalinna tänavad olid...

Vanalinna tänavad olid inimtühjad, ainult paar tagides inimest läks kaugelt mööda, tüdrukul juuksed sinised. Õhtuvalgus oli soe ja kustuv. Vaibuv. Õhk oli jälle soe pärast mõne päeva tagust lume-ehmatust. Toomemäest üles ronides vaatasin seljataha jäävaid Tartu katuseid, seda ilusat puseriti linnasiluetti, mis loojuva päikese käes hõõgus, ning nõustusin lõpuks mõttes oma klassivenna Tõnise aastatetaguse väitega, et Tartu on inimsõbralik linn, palju inimsõbralikum kui Tallinn, kust me mõlemad pärit oleme. /---/

Tartusse pidama jäädes pole ma kunagi tundnud, et mul siin asu oleks. Linna uimane ja kohati letargiline fluidum on ajanud mind närviliseks, rahutuks. Ma olen alati tahtnud Tartust võimalikult ruttu ära saada.

Sel kevadel on kõik teisiti. /---/

Tartu kevad on ilus, nagu kõik ühest suust räägivad, ja siin linnas on mingi maagilisus, mis Tallinnas täielikult puudub.