Viimasel Tartu-õhtul hulkusin kodulinna lumistel tänavatel. Iga paarisaja meetri järel peatusin, et võtta lonksuke odavat Ungari rummi ja valada teine lonksuke maha. See oli minu viis hüvasti jätta. Emajõelt peegelduvad laternad rüütasid õhtuse linna magushapusse nukrusekastmesse, mida vürtsitas ootusärevus.