Piimatehnoloogia õppejõud oli erudeeritud ja pika töökogemusega meesterahvas, kes oskas jahuda piimatööstuse seadmetest üle nelja tunni jutti, nii, et me kaalusime juba terve kursusega hoopis loomaarstideks minna, sest Zoomeedikum oli EMÜ linnakus toidumajast kõige kaugemal. Samas oskas ta väga hästi nii vene kui ka saksa keelt, oli omal ajal saanud koos Tartu Ülikooli tudengitega isegi välismaal käia, ja kõik piimatööstused Balti riikides kasutasid tema kirjutatud õpikut aastast 1991. Ent paraku ei osanud ta piisavalt hästi inglise keelt, et erialase kirjandusega tutvuda, ta ei sallinud seda keelt üldse, ega pidanud ka suurt lugu uuematest tehnoloogiatest. Ülo Kõrvitsalt sain ma lõputöö teemast rääkides kategoorilise EI.
Asukoht teoses
lk 23-24
