Tempo oli kogu keskkooliaja olnud meile klubi eest. Käisime siin nii tundidest poppi tehes kui ka koolist vabal ajal. Paari aasta jooksul oli välja kujunenud enam-vähem kindel põhipublik. Selle hulgas oli mitmest rahvusest üliõpilasi, kunsti- ja keskkooliõpilasi, boheemlasi, maailmaparandajaid, litse, pätte ja muidu pullimehi. Suurem osa sellest seltskonnast oli omavahel vähemalt nägupidi tuttav. Tutvusi sõlmiti siin üldse kiiresti ja rohkesti. Seega võis Temposse mis tahes ajal sisse astudes alati mõne tuttava leida, kellega kes teab millest, aga enamasti ikka huvitavalt juttu puhuda. Teiselt poolt ei jäänud heal jutumehel siin kunagi ka kurk kuivaks, ehkki ta enese tasku võis pikemat aega üpris tühi olla. Kui aga mõnikord õhtusel ajal kuhugi seltskonda tüdrukuid vaja läks, andis siit alati paar piigat kaasa haarata. Läks kusagil kesklinna kandis löömaks, võis ka sel puhul Tempost kiiresti abi leida. Vanuse, seisuse või seaduse piire selles seltskonnas ei rõhutatud. /---/
1966. aasta kevadest alates hakati kohvikus ilmselt rohkem rõhku panema käibele. Kui seni oli kohvik töötanud iseteeninduslikuna, siis nüüd hakkasid alates kella neljast teenindama ettekandjad. Meiesugused kohtade kinnihoidjad, kelle rahakott oli kõhnavõitu ning soovid piirdusid enamasti mõne kohvi ja vahel harva ka paarisaja grammi kangemaga, nendes muidugi sümpaatiat ei äratanud. Mida nädal edasi, seda enam nad turtsuma hakkasid. Või siis ei tulnud tund aega laua poolegi. Aeg-ajalt kirjutasime kaebuste raamatus mitu lehekülge täis. Ühe agara kirjutajana paistis silma poetess Ave Alavainu. Varsti oli ka linna valvejoodikutel hais ninas ning õhtune saaliaeg hakkas üha enam nende päralt olema.
Tasapisi sai alguse mõte piimastreigist, see loksus meie seltskonnas siia-sinna, kuni võttis viimaks selgemad piirjooned.
Asukoht teoses
lk 97–98
