Kord sõitis Tartu palgatööline autoga läbi linna kodu poole. Ta tuli Aardla teed pidi üle raudtee ja läks otse Soinaste tänavale, kus ümbersõidunooled mehe paremale suunasid.
„Kurat võtaks!“ pomises mees rooli keerates ja sisenes Tammelinna. Ta oli kuulnud jutte, et selle linnaosa tänavarägast on raske suurele teele naasta, kuid ta soovis kangesti koju jõuda. Kõht korises pärast rasket tööpäeva ja hing igatses teleekraani järele.
Esialgu oli kõik tavaline. Tammelinnas oli palju ühesuguseid tänavaid ja parema käe ristmikke. Palgatööline aina sõitis, kuid tänavad ei lõppenud ning kusagilt ei paistnud peateed. Peagi hakkasid tänavad kitsamaks ja käänakud raskemaks muutuma. Aedade taga õitses üha rohkem puid ja põõsaid, muruplatsidel seisid batuudid ja grillikuplid, taustaks eramajade punased katused. Esialgu kulges palgatööline ümbersõidumärkide järgi, kuid mõne aja pärast need kadusid ning mees jäi Tammelinna omapäi. Peatanud auto, ronis ta välja: kaugemalt kostis muruniiduki jurinat, põõsas siristas lind, õhus heljus grill-liha lõhn. Palgatööline oli terve elu kortermajas elanud, niisugune idüll hirmutas teda. /---/ Ümbruses kõlas vaid linnulaul ja kusagil kilkasid lapsed, õhk oli tiine küpse kanašašlõki lõhnadest. Mees hingas raskelt ja trummeldas näppudega vastu rooli. Ta püüdis mõelda, kuid ühtegi mõtet ei tulnud.
Asukoht teoses
