Jalutame Emajõe promenaadil. Jäärüngad liiguvad aeglaselt jõgemööda allavoolu. Kevadine sula on käes. Sammud kõlavad lirtsudes kõnniteelt vastu, esimesed lumehanged on hakanud tasapisi haihtuma. Kaarsild on värviliste tuledega valgustatud. See paistab juba kaugelt, iga sammas eri tooni, justkui igaüks erinevast materjalist kokku klopsitud. Jalutame kõrvuti rahulikus tempos. Vaatamata halvale ilmale on teisigi jalutajaid. Mõtlen, et linnas pole kehtestatud komandanditundi, mis keelaks tsiviilisikutel tänaval käia.
Tal on seljas punane poolvillane mantel. Kui me jalutame läbi tänavalambi valgusvihu, vahetub mantli värv sekundi murdosa jooksul veripunasest erksaks purpurseks ning varjus jälle tagasi veripunaseks. Ta mantlil pole ühtki tolmukübet, plekkidest rääkimata. Ilmselt pole ta täna pidanud mitu korda loengust õppehoone keldrisse jooksma ning seal tolmuses pimeduses raketihirmus maaga üheks saama.
Asukoht teoses
lk 95
