Me sõitsime autoga sihitult mööda öist Tartut ringi. /---/ Sõitsime Turu tänaval, autosid oli vähe, oli õhtu, mingisuguse argipäeva õhtu, linn oli tühi. Mulle meeldis see tühi linn. Kui koroona tuli, suri linn täiesti välja ning Tartus jalutades tundus, et olen ainuke ellujäänud inimene planeedil, see oli päris äge tunne. /---/ Ütlesin sõbrannale, et tahaksin veini juua. Tahan end jälle purju juua, sest mida mul kaotada on, kui kõik on nagunii kadunud. Me sõitsime tagasi Annelinna, üle Ihaste silla, mulle meeldib sellel sillal sõita, alati on meeldinud, see on nii pikk sild ja seal saab kiiresti sõita. Kunagi jooksin selle silla peal murtud südamega ja kuulasin Birdyt. Ma pole enam ammu see inimene, ei jookse ja kuulan nüüd mingit halba raadiot. Sõbranna oli ärev, tahtis koju minna ja vaadata, kas abikaasa on kodus, mina tahtsin koju minna, võtta veini ja juua end korralikult purju. Isa oli mulle kunagi kinkinud ühe pudeli millegi eest, kuigi ma ei tohtinud siis veini juua. Ikka veel ei tohiks.
Asukoht teoses
lk 18–20
