Elades Masingutega ühes majas, nii-öelda nende põranda all, oleksin võinud nendega tutvust uuendada. Mäletan, kuidas Eha mulle, pisikesele plikale, aastate eest toredast reisiraamatust pilte välja tõmbas ja kuidas meie lapsepõlve rasketel aastatel oma riietega pakke lähetas. Ise lastetu, suhtus ta eriti soojalt oma tuttavate lastesse. Sellest oli juttugi, kui vahel tänaval kohtusime. Põhjus, miks ma nende juures siiski peaaegu üldse ei käinud, oli Uku Masingus. Ma tean nüüd, kuidas ta paljusid noori inimesi – nende hulgas Leenat ja Jaan Kaplinskit – lausa lummas. Mulle ei meeldinud ta mitte sugugi. Need vähesed korrad, mis ma isa või emaga seal külas olin, jätsid mulle temast mulje kui väga kentsakast pelutavast tüübist, edevast ja võltsist. Jutt oli mulle arusaamatu ja kuidagi kenitlev, ka olid arusaamatud tema luuletõlked, mida ta deklameeris. Tõlked olid kreeka ja ladina keelest ja tema poolt ettekantuna nad kõlasidki kui kreeka ja ladina keel. Miks, miks, miks ma küll ei olnud võlutud sellest kuulsast gurust? Nüüd järele mõeldes arvan, et see ei tulnud minu kesisest arust, hoopiski mitte minu tarkusest, vaid isa-ema suhtumisest Masingusse, mida ma kuidagi aimasin. Nad olid mõlemad Masingu täielikud antipoodid – isa selge lihtne stiil, vaikne huumor ja rahulik jutt, ema küll elavam, aga ilma vigurita ja oma asjaliku talurahvatarkuse ja siira poeesiaga. Usun, et eriti emme aimatav põlgus igasuguse viguri ja veiderdamise vastu kandus mulle üle. Ka ei meeldinud emale Masingu suhtumine Ehasse. Antipoodid nii kirjanike kui ka inimestena. Ja küllap oli veel taustu, millest mul polnud aimugi. Nii nägin ma esimeseks Masingu kehvemat, eblakamat külge ja ei tekkinud tahtmistki hakata avastama sügavamaid ja huvitavamaid külgi, mida nii paljud targad inimesed hindasid siis ja hindavad nüüd.
Asukoht teoses
lk 140–141
