Tartus oli kaks kohta, kaks hoonet, kust ta külastamisaegade puudumisel vabatahtlikult poleks lahkunud, võib-olla oleks vahetanud neid nagu vihmavarje või siis tualettpaberi rulli, ühesõnaga üliharva. Üks neist oli ülikooli raamatukogu, rebaseliivakarva rajatis, mille tenniseväljakupoolne ots koosnes hoolega laotud punastest klotsidest, mida kutsuti varemeteks, aga Kaarlile meeldis mõelda, et ka see osa hoonest kuulus kunstilise koostisosana raamatukogu, kunagise kiriku juurde. Varemeid ega ka varinguid ei tahtnud Kaarli hing kuidagi omaks võtta või mõistuspäraselt selgitada. Teine oli kino, täpsemalt Saluut, mis asus raamatukogust kiviviske kaugusel ja kuhu allamäge tee, täpsemalt Lätte tänav nagu iseendast viis või kiskus. Vähese vaevaga, kiirustamata, kaalutult jõudis Kaarel viimasesse seanssi, mis algas üheksa ja lõppes poole kaheteistkümne paiku. Poolteise tunni jagu sai seal istuda ja mitte tunda. Mitte tunda tunnet, mida ta tunda ei tahtnud – armastust. Asi polnud armastuses, vaid hoones. Mitte iga hoone ei pakkunud vabastavat tunnet. Ülikool ja õppehooned, marksu maja, seminarka, isegi Marienburgi õllekelder olid armastusest pungil. Kohvikust rääkimata. Vaid kirik ja kino (alliteratsioon mõjub vabastavalt) pakkusid Kaarlile pelgupaika.
Asukoht teoses
lk 73–74
