Taavi tegi päev otsa kodus tööd ja sõitis õhtul kesklinna, et ennast natuke tuulutada. Ta parkis auto linnaraamatukogu taha, ronis välja ja lukustas uksed. Õues oli paar plusskraadi, taevast langes aeglaselt lumeräitsakaid, mis katsid hämara linna õhukese valge vaibaga. Hingata oli hea, õhk värske ja Taavile tundus, et just lumeräitsakad puhastavadki teda. Liikvel oli vähe inimesi, nagu pühapäeva õhtupoolikuti ikka, ning lumi Taavi jalge all krudises, kui ta käed seljal üle Kaarsilla jalutas. Teispool jõge jäi mees kuulutusetulba ees seisma, liigutas nahkkinnastes sõrmi ja luges plakatitelt hajameelselt suuri kirju. /---/
Ületanud Vabaduse puiestee, jõudis Taavi politseiparki ning nägi, et keset kõnniteed seisab lumememm. Tänavale tungis õrna vingugaasi lõhna, mis tähendas, et kusagil köeti puudega ahju. Imelik, mõtles mees lumememmest möödudes. /---/
Taavi hingas sügavalt sisse, kohendas mantlihõlmu ja vaatas ringi. Peale tema ei olnud tänaval kedagi, kaugel Emajõe-äärses pargis paistis pisike ja lumine Kalevipoja kuju, Vabaduse puiesteel möödus auto, kuid see oli kõik. Mees silmitses teraselt kangialust ja hämarusega harjuvad silmad hakkasid üht-teist eristama. /---/
„Mis te ütlesite?“ küsis Taavi.
„Sa kuulsid küll. Kummast sa loobuks, kas Jaani kirikust või elust?“
Asukoht teoses
