Üks õhtu Tartu sügises. Kui ta koolist...

Kui ta koolist ära sai, oli linna peale laskunud udu. Hilise novembri tuuled ei puhunud väga ja tänavad oli täitnud jõulueelne vaikus. Raekoja platsil mängiti juba jõululaule ja püstitati parasjagu tohutusuurt ekraani. Kollastes vestides politsei oli kõrgendatud valmisolekus ja jõulurahu valvati igal tänaval  kahekordselt. Arno oli parasjagu lõpetanud oma päevased tegemised ja mõtles nüüd kodu peale. Kuid et ta oli kesklinnas ja õhtu veel varajane, tundusid kõik need detailid piisava põhjusena, et veel natukeseks jääda. Nädal alles algas ning vähemalt esialgu tundus, et tulemas on unine õhtu, mil vabatahtlikult viibivad tänaval ainult üksikud inimesed. Ta mõtles tagasi möödunud nädalale ja nädalale enne seda ning kahetsused rõhusid raskelt talle peale. Udu üha tihenes ja ta astus rõõmuga sinna sisse.

Peagi lonkis ta sihitult ringi, möödudes tavapärastest kohtadest ja vaadates akendest sisse. Sealgi istusid vaid vähesed inimesed, valdavalt võõrad, nende hulgas mõni harv pooltuttav. Alles Tehases tal vedas. /---/ Ukse avanedes paiskus vastu tuttav higi- ja rasvalehk. Muusika mängis üsna vaikselt ja seesolijate jutus oli tasakaalukuse noot. Neiu leti tagant tervitas, ta tellis tavapäraselt odavaima õlle ja läks tagaruumi. /---/

Nad peatusid Äpu ees. /---/

Õhtu oli jõudnud oma haripunkti – inimesed seisid leti ees nagu hõre müür, mille taga omakorda ootasid teised. Siiski ei olnud neil raske leida kohta ruumi vasakus ääres. Arno tegi kiiresti kindlaks, et teisi tuttavaid tal täna siin ei ole, ja parem oligi. Nüüd, kui asjad olid hakanud liikuma omasoodu, ei soovinud ta väga õhtusse uusi nägusid. /---/

Õhtu venis. Mõned seltskonnad tulid juurde, teised läksid ära. Juhtus ka seda, et inimesed tulid koos sisse ja hajusidki juba laiali. Kõigil oli soov kedagi kas leida või välja vahetada ning iga järgnev tund tõi kaasa üha rohkem sihituid ekslejaid, kes ainult ust paugutasid. Kesköö paiku jõudis pärale grupp korporante, kes valju isamaalise lauluga enamiku inimesi minema peletasid. Kui tolm langenud oli, oli järel ainult väike, üha kahanev hulk inimesi.