Rebasest filoloogiatudeng Aretha otsustas loengute vaheaja kohvikus veeta, näpistavat nälga kustutada 7 kopikat maksva lihapuljongi ja pirukaga, ja samal ajal lugeda. Alati oli tal raamat või kaks kotis ja kümme öökapil järge ootamas.
Kohvikusaali sisenes kogukas suure habemega paksus palitus mees. Suurusele vaatamata liikus ta hoogsalt ja kergelt. /---/ Too mees ülikoolilinna tippkohvikus „Tartu“ hämmastas suurelise kerguse, hoo ja lõhnaga. Mis lõhn see on? Kirsitubaka lõhn. Huvitav, kui vana ta võiks olla? Vist 70, arvas Aretha kursakaaslane Irja. Luuletaja ja kunstikoguja. Moguči. Võimas nagu hobune Tolstoi romaanist. Haaramatu. Aretha ei jaksanud enam. Hing jäi kinni. Selles mehes oli midagi käsitamatut. Ta täitis pungil täis kohviku oma olemusega ja vanaldaste daamide viltkübarad tõmbusid häälekalt naervast ja kõnelevast piibuga mehest põlastusega eemale – VUIHH!
Asukoht teoses
lk 12
