Õhtu eel lähevad nad Tartu boheemluse esitüübi Miliuse juurde, kes on aastate jooksul jõudnud annetustena koguda päris palju maale ja graafikat üldse mitte nurgatagustelt kunstnikelt. Jaan helistab Miliusele vaksalist ette, nad astuvad mööda kitsast nagisevat puutreppi Kastani tänava puumaja teisele korrusele. Kunstikoguja on heasoovlikult uimane, pakub teed, popsutab lurisevat piipu ja näitab pilte, mida ise tähtsamaks peab. Rääkimises pole hasartset hoogu ega purskeid, Jaan tunneb, et ehk mõjuvad nad Miliusele tüütult, võibolla istus ta öö läbi valves ja nüüd hoiab Borka uue näona Miliust millegagi vaos.
Pärast tänaval küsib Jaan Borkalt, et noh, mis mulje Milius sulle jättis, ja Borka vastab, et nõrga, ja tee oli ka väga lahja.
Asukoht teoses
