Ülikooli sisseastumiseksamid tegin mittestatsi inka filli. /---/ Ema tuli koos minuga Tartusse, korteri Ehitaja tänavale muretses mulle onu, kes elas sealsamas lähedal Ümera tänavas. Selgus, et majaperenaine Hilda, kes töötas 1947. aastal Paides ämmaemandana, võttis mind sünnitamisel vastu. Kuid enne kui ma pärisüliõpilaseks sain, pidin ikkagi ülikooli sisse pääsema.
Esimene pettumus saabus kohe esimese eksami, eesti keele kirjaliku järel. Sain Eduard Vääri käest kolme. Mäletan, et püüdsin teemat, ei mäleta millist, siduda armastusega oma tüdruku vastu, olin juba valmis koju tagasi minema, aga minu onu Ernst Raudam lohutas mind, et ega temal ka paremini ei läinud, olla tahtnud juristiks saada, aga isa keelanud ära, õpid ühe võimu seadused ära, teine valitsus paneb su kinni. Ta saavutaski selle, et ma eksamitelt ära ei jooksnud. Olen oma onule väga tänulik. Ega ma ilma temata, õigemini tema nimeta polekski vast ülikooli lõpetanud. Paljud õppejõud olid ju onu isiklikud tuttavad. Veel siiani, kui pean mainima oma nime, küsitakse mu käest, ega ma professor Raudami sugulane pole ja mul on selle üle hea meel, mind ei häiri, et mind kui kirjanikku ei tunta. Kuidas saakski minu kirjutisi võrrelda tuhandete päästetud eludega?
