Ülikooli peahoone ees
lehvivad soome-ugri
rahvaste lipud,
keeled keerlevad õhus,
kokku saavad
possesiivsufiksid ja translatiivid,
müüdid ning koodid –
sõnad nagu linnuparv õhus.
Enne pimedat tuleb
valvur, võtmekimp
pihus,
keerab auditooriumide
uksi lukku,
enne vaatab kõik ruumid
oma silmaga üle,
kusagilt tagarea hämarusest
kostab äkki kellegi ehmunud hääl:
„Oodake, oodake!“
Jookseb seejärel vabandades
ukse poole,
kui küsin,
mida ta seal ihuüksinda tegi,
vastab, et keeli kuulas.
Asukoht teoses
lk 17
