Mu üheksakümneaastane ema rääkis mulle, et kui Luts neile Tartus raeapteegi ees vastu tuli, olevat ta alati hüüdnud: „Millised kaunid tüdrukud!“, mille peale emal, kes muidu teiste taoliste hüüete peale tavaliselt külmaks jäi, alati kõrvad punaseks läksid ja veel sellise leegiga, et „ükskord ühel noormehel kuuehõlm põlema süttis“. /---/
Juhtus ka seda, et ema põsed värvusid punaseks ning kõrvust purskasid sädemed, nagu siis, kui ta Lutsuga apteegi ees kohtus ja Eduard nagu piibli põõsas Jumala sõna peale põlema prahvatas. Lootsin kuulda ka muid kõnekatkeid, millega oleksin saanud konkreetsemalt oma isa ette kujutada. Tuli, tule. Mõnikord, omaette naeru kõhistades, kujutasin endale ette, et minu isa on Oskar, mitte Eduard, proovisin isegi samu jooke, millest olin osalt raamatutest, aga ka ema hakitud mälestustest teada saanud. Polnud ju võimatu, et Luts tollaseid tudengeid, keni tüdrukuid Werneri kohvikusse kutsus ja seal neile välja tegi – kohvi, koogikesi ja kindlasti napsu, kuidas siis muidu. Kaugemale asi loomulikult ei läinud ning just see mind hääletult naerma pani. Kuid minagi tahtsin mekkida selle aja, tolle ajastu maitset. /---/
Istume Werneri kohvikus. Ka Luts olevat siin käinud. Alati üksi. Nii ütleb ema. Teistel olid teised, armud ja armukesed, võõrad ja omad, temal mitte. Ei hakka emaga vaidlema, püüame tema tähelepanu kõrvale juhtida Werneri kookidega. Mis enamasti ka õnnestub. Nii nagu Lutsust jäid järele raamatud, nii jäid Wernerist järele koogid. Kas ka sama maitsega? Raske öelda, pigem mitte.
Asukoht teoses
lk 92–98
