Ta õdagu arut endäman:
ütele ütte, tõsele tõist,
päiv läbi kest keeveldus tan!
Kas abi tost, kiä üteldä mõist?
Lavva manu is’t, pää käte vahel,
ääst, alvast mõlgut endäette.
Sis peiju pitsit piibukaha,
tund aiga lugesi raha.
Kesvä nink rüä külisi arvemba –
tolle, et nuu aava poiga.
Visass sängi, kuuli ärä,
es oiga.