KOOP: Vales kohas oleme, seltsimehed! Marksu majas!
ARISTE: Minu viga, poisid! Orienteerusin valesti. Aga mis sa teed, ainult käsikaudu tuled, näha ei ole midagi. Ja isegi tundus, et kohvi lõhn! Näed, mis juhtub, kui tahad midagi nii väga! Asjad hakkavad elama!
KOPPEL: Mis asi on Marksu maja?
ARISTE: See on pikem jutt, see teine poiss teab vist paremini.
/---/
KOPPEL: No see on ju teada, uue õppeaasta algus, eestikeelne ülikool saab saja-aastaseks. Mind paluti end aknal näidata ja mõni sõna rääkida. Ma arvan, et teiega on sama lugu.
/---/
ARISTE: Minu nimi on Ariste. Siis olin Berg, Paul Berg, sa ei mäleta? Ma nägin sind rongis, vist kahekümnendal, sa olid siis juba rektor. Me sõitsime poistega rongiga Tallinnast Tartusse, kaubavagunis. Et odavam oleks. Pikk reis oli. Üle kolme tunni. Tapal tulime vagunist välja, ja seal olidki sina! Tartu ülikooli rektor. Tähtis mees! Henrik Koppel ise! Sa andsid mulle veel matrikli kätte, hiljem, kui ma ülikooli tulin. Ma astusin eesti keelde.
KOOP: Rõõm tutvuda. Koop, Arnold.
Asukoht teoses
lk 1678
