Kes teab midagi Kudust? See küsimus vaevas Villerit juba pikemat aega, sest ta ei suutnud otsustada, kas lasta meest peale või mitte. Seda, et Kudu on tuntud luuser, teadsid kõik, aga kas sellest niipalju tolku on, et ta asja ära lavastab, seda Viller ei teadnud. Viller uuris värki, noh, aind selle jaoks, et kindel olla, mis Kudu tööst võiks saada.
Ja välja tuli nii – Kalev Kudu on tuntud Luuser. Joob nigu jõuab, räägib väga palju ja segaselt, kui on täis, ja muidu töötab lasteteatris. Huvid – Dostojevski, Vahing, no ja nii edasi. Ei mingit kassat, pomises Viller endamisi. Kassast ei maksa unistadagi, hüüdsid teised kõrva, tal on lasteteatris kuuskümmend kohta, kuhu tuleb viis inimest, kellest kaks on pileti ostnud, kellest… Ja näitlejaid on laval rohkem, no lasteteatris on alati rohkem laval kui saalis. No ta on käind ülikoolis? Jaa. Muidugi ülikoolis, tegi Valhalla teatrit, koos Rulli, Pruuli ja Luigega. Neist said erinevatel aegadel ministrid, poliitikud, erastajad, kohe seejärel ümbermaareisijad … aaa, Kasterpalu oli ka, tema oli ainuke, kellest ministrit ei tulnud, koos Kuduga. Kükitavad Tartus. Mida Kudu õppis? Pole tähtsust, ta vatrab teatrist, parem kui ta ei õpiks, see ei muudaks asja.
Mida teha Kuduga? Las siis teeb „Suvekooli“, ohkas Viller raskelt. Vahing ikkagi. Ja lava jaoks raha ei anna, selge! Või anda natukene? Näeb, mis saab. Viller ohkas raskelt, väga raskelt.
Asukoht teoses
lk 177–178
