Viimane mohikaanlane. Varblase sõbrad muutusid…

Varblase sõbrad muutusid üleöö tähtsateks ja lugupeetud inimesteks – riigikogusse, valitsusse nõunikuks, aga Varblase elus ei muutunud midagi. Ta käis korra Belgias, et oma avaldamata luuletusi ette lugeda, ja oskas päevaraha Tartus imelühikese ajaga vedelaks vahetada. Kindlasti saab sellest saja või kahesaja aasta pärast rääkida kui elust, mis sünnitas luule, aga praegu on kõik veidi teistmoodi kui saja aasta pärast. Samal ajal, kui sõbrad ülikonna selga tõmbasid, muutus Varblase välimus veel kraadi võrra poeetilisemaks kui tiblade ajal. Kuidas siis nimetada inimest, kes ei oska ajaloo pööret enda kasuks muuta, hoolimata sellest, et ta on seda ise ülikoolis õppinud. Ime, et tal üldse lõpetada lasti. Tuleb välja, et Varblane on laisk inimene, et ta ei tahagi muud, kui Annelinna aknast välja vahtida ja kunstimuuseumis pilte üles kruvida.

Teosest
lk 51–52