Kui jutujärg juba Vahinguni kulges, siis üks ühine meenutus temast ja Mati Undist ka. /---/
Koos Undiga nägin teda kevadel 2005 Tartus Tampere majas, kus intervjueerisin Olavi Ruitlast, kellel oli ilmunud esikromaan „Kroonu”. Meie olime laval, Unt ja Vahing esimeses reas, omaette, vaiksed, kuidagi kurnatud moega. Nagu kaks hallipäist murest murtud talutaati, kellel hiline öökülm kõik viljad rikkunud. Rüüpasid lohutuseks konjakit. Kui tuli küsimuste esitamise aeg, aitasid seda aktiivselt sisustada. See on olnud minu kõige paariviisilisem kohtumine eesti kirjanikega.
Sama aasta sügiseks oli Unt surnud. Vahingule jäi veel kolm aastat.
Asukoht teoses
lk 77–78
