Mul on taskus kulunud uur, millel kulunud pilt näkineiust. Kell ei tööta enam ammu, aga kannan teda ikka veel kaasas ning panen selle lauale, kui viimases Raekoja platsi kohvikus lehti loen. See on ainus koht, kus lehti saab paberil lugeda. Tõsi, need pole värsked – keegi ei raiska enam selleks paberit, et uudiseid jagada, info vahetamiseks on ammugi palju tõhusamad kanalid olemas.
Siin nostalgiakohvikus kohtan ikka ja jälle neidsamu kuivetunud intellektuaale, kes salaja küll naudivad kõiki uue ajastu hüvesid, aga avalikult demonstreerivad, kui ükskõikseks need neid jätavad. Vahel satub siia ka mõni noorema põlvkonna esindaja, kes on tulnud ilmselt uudishimutsema või hoopis retrovaimustusest – kes teab.
Kaili istub tavaliselt sel ajal aias ja kuulab lindude laulu, mis küll paraku kostub kõlaritest, neistsamadest, mis omal ajal kõik linnud Tartust eemale peletasid.
Asukoht teoses
lk 12–13
