Minu kooliõde Aino Luukas põgenes Gruusiasse KGB eest. Tema isa, Eesti Vabariigi kaitseväe kolonel, tegi sõja läbi Eesti laskurkorpuse staabiülemana. 1950ndatel ta arreteeriti kui kodanlik natsionalist. Aino ema saadeti Siberisse. Aino oli Tartus, õppis ülikoolis õigusteadust.
Saanud teada, mis kodus oli juhtunud, istus Aino raudteejaamas rongi ja kadus nagu tina tuhka. Algul oli ta Moskvas ratsaspordi treener – Aino oli ratsaspordis Nõukogude Liidu meister, Stalini poeg Vassili, kes juhtis Spartaki ratsaklubi, meelitas Aino oma klubisse üle tulema. Aino pidas noore Stalini lähenemiskatseid ohtlikuks ja varjus Gruusia ääremaale. Ta töötas treenerina Gudauta kolhoosi hobusekasvatuses. Kümme aastat hiljem lõpetas ta pooleli jäänud õpingud. Taasiseseisvunud Eestis valiti ta Tartu linnavolikogu esimese koosseisu esimeseks esimeheks (1989).
