Kindral Dudajev lahkub Barclayst, mis varem oli hotell. 1944. aasta septembrist alates on seal Punaarmee komandantuur Tartus. Sestpeale kui lähedusse on paigutatud tuumarelvadega strateegiline pommitajatediviis, on Tartu suletud linn. Kuid tõeline põhjus pole sõjaväebaas, vaid Tartu ülikool, ainus vana ülikool Eestis, mille Kolmekümneaastase sõja ajal rajas kuningas Gustav Adolf. Tsaar Aleksander laskis selle 1802 taasavada – ja lõi nõnda tahtmatult eesti rahvusteadvuse keskuse. Seda on venelased vahepeal juba teada saanud, mistõttu nad tahavad lasta Academia Gustavianal pikkamisi hingusele minna ja on kuulutanud Tartu suletud linnaks. Kui välismaa külalised tahavad Tartusse tulla, on neil tarvis eriluba.
/---/ Kui Dudajev 1987. aastal komando üle võttis, püüdis KGB, mis tšetšeeni kindralit päriselt ei usalda, Šamili värvata. /---/
Šamil sõidutab kindrali üle silla ja siis piki Emajõge linnast välja. Paremal on jõgi, vasakul paneelmajade linnajagu. Veidi kaugemale tee ja jõe vahele jääb Hiinalinn, müügiputkade ja pisimajade rägastik. Siin on saada kõike, mida muidu kusagilt ei leia. Valitsusel pole midagi parata, ta peab niisuguseid turgusid sallima, kui ei taha riskida rahutustega.
Hiinalinnas ei torka keegi silma, ka mitte ohvitserimundris. /---/
Nad mõlemad tunnevad teda, kuna osalevad Krasnovi vaibaäris. Mitte selles, mida Krasnov ajab Hiinalinnas. See on vaid jäämäe tipp. Krasnov ekspordib suurtes kogustes afgaani vaipu Läände, eeskätt Tallinna sadama kaudu. Šamil on Krasnovi sõjaväelise transpordiorganisatsiooni mitte just tähtsusetu osake ja Džohhar Mussajevitš hoiab selle kohal oma kaitsvat kätt. /---/
„Te olete tšetšeeni rahvuslane ja tahate Tšetšeenia sõltumatust Nõukogude Liidust, mida muud? Siis ei pruugigi ju väga kaugele jääda mõte, et teie komando all olevad pommitajaeskaadrid kohe kaasa võtta. Need oleksid üpris kaalukaks pandiks.”
/---/
„Tšetšeeniast võite küllap loobuda. Naftajuhtmest hoolimata. Kuid Baltimaades on tööstus, Baltimaad on tükike Euroopat, strateegiliselt tähtsad. Neid tahate endale jätta. Ja et baltlased ülemeelikuks ei läheks, selleks vajate pommitajaid siin.”
/---/
„Teie pommitajad, kindral, peavad olema kaitsekilbiks Baltimaade iseseisvusele. Nad on seda nii kaua, kui teie siin käske annate. Teie ei kasuta pommitajaid iialgi ähvardusena baltlaste vastu, seda ma tean. Aga kui te lahkute ja pommitajad kaasa võtate, on meie kaitsekilp läinud. Siis võib Venemaa meid igal ajal rünnata. Kui teatakse, et siin paiknevad tuumalõhkepead, mida võiks Moskva vastu kasutada, jäetakse meid kenasti rahule.”
Asukoht teoses
lk 217–220
