Kui jõuan tagasi Inglisillale, märkan, et seal on ainult üksainus seisja. Näen mööda minnes selgesti ta nägu, kui ta paberossi põlema süütab. See on vana mees. Ma otsekui kohkun sellest ja lisan sammudele kiirust. Mul on tekkinud korraga kummaline kujutlus, et sillal seisja olen mina ise ja keegi noormees ruttab minust mööda kuhugi, kus teda oodatakse. Sillal seisjat ei oota aga mitte keegi. Ta tuli ainult siia, et vaadata öist linna ja siis jälle oma teed minna. Et jälle alla minna, üks uks avada, sisse astuda ühte üksildasse tuppa, laua taha istuda ja katsuda tõde teada saada.
Ei, ei taha tõde teada! Ärge oodake ka teie seda, sõbralikud lugejad! Rutake parem kuhugi, kus teid võib-olla oodatakse, ja ärge peatuge Inglisillal!
Ei, ei taha tõde teada! Ärge oodake ka teie seda, sõbralikud lugejad! Rutake parem kuhugi, kus teid võib-olla oodatakse, ja ärge peatuge Inglisillal!
Asukoht teoses
lk 74–75
