Ühel värskusest pakataval kevadõhtul, kui nad olid kahekesi võtnud ette jalutuskäigu Toomemäele ning jõudnud Toomkiriku võlvijäänuste alla, soostus Mariin viimaks ka noormehe kohmakate embustega.
/---/
Päikesekiirtes punav Toome kirikuvare pidi tema arusaamise järgi kandma täpselt vastupidist tähendust, sümboliseerides kõige vana ja halva kadumist ning uue elu algust nagu Antonioni filmides.
„Kavatsesin kord sulle öelda, et minu armastus hakkas idanema tol kaunil septembrikuu päeval, mil sa mulle ülikooli peahoone fuajees juhuslikult vastu tulid, mind hajameelselt tervitasid, siis äkitselt nagu midagi ära tundes minu poole pöördusid ja poolelt sammult seisma jäid. Sinu taga helendas välisukse kohal olevatest väikestest akendest kiirgav erk, otse jumalik päikesevalgus,” seletas ta hääle ilukõnelisel värinal.
Asukoht teoses
lk 178
