Ülikool oli asutatud, kõik olid tulvil rõõmu ja tänu, sest maa pojad võisid lähimas läheduses õpingutele anduda ning tudengid kasutasid ka kõige lühemat koolivaheaega, et ilmuda isakodusse. Noormehed ei tarvitsenud enam pikkadeks aastateks kodumaalt lahkuda, vanemad võisid poolaastast poolaastasse rõõmuga jälgida, kuidas nende pojad arenesid ja edenesid in literis et moribus. Ära oli jäänud kulukas ja isegi ohtlik reisimine purjekate pardal ja läbi sõdivate riikide. Sügav rahu valitses pea juba terve sajandi ehk Liivimaal ainuüksi; ajaloo segadikud ei ulatunud siia ning perekonnapidusid võis pidada häirimatult. Selles häirimatuses said Balti provintsid tunda rahuaja tsiviliseerivat toimet. Maa küps noorsugu oli koondunud Tartusse ning noorte südamete tähtsaimad rõõmuhetked – avalikud ballid – muutusid täiesti võimalikuks ja tasapisi hädavajalikuks. Alles nüüd taipasid noored daamid kohaliku ülikooli rajamise tohutut kasu, tohutut tähtsust. Ning kes teab, kas mitte targad, paljude tütardega õnnistatud Tartu emad ei mänginud peaosa selles, et aadel oli alatasa taotlenud ülikooli taasavamist? Maailmas pole ühtki asja, mida targad mammad ei kasutaks peaeesmärgi saavutamise huvides ja see peaeesmärk on – saada tütred tanu alla. Kõik muu, mis muidu veel maailmas juhtub või olemas on, tundub neile tühisena ja kõrvalisena. Ning selles on neil ilmselt õigus, sest mis saaks maailmast, kui poleks olemas emasid?
Asukoht teoses
lk 21–22
