Tol ajal sai üksik inimene Tartus süüa restoranis, sööklas ja olid ka veel kodused lõunad. Restoran oli niisugune rahaarmastav koht, kuhu minusugune kirikurott sisse ei võinud minna. Liiatigi oli hea tooni vastane, et lähed restorani istuma, tellid kõige odavama lõuna ja ei lase tuua pudelit õlutki. Ka sööklais oli kõrvalkulusid. Endisest ajast oli püsinud komme ettekandjale jootraha anda. Sööklas oli supp ka vesine ja mitmete muude hädadega. Meie, üliõpilased, vajasime rasvast toitu. Sõime hommikul, kuidas juhtus, õhtul samuti, kui aga istusid kuhugi maksu eest lõunastama, siis vaatasid ikka, et ka kaloreid tuleks. Kodused lõunad kohandusid kõige paremini tarbijate nõuetele.
Mõni perenaine, kellel oli ruumi, aga ametit ja sissetulekut polnud, raha aga tarvis, pani aknale sildi „Kodused lõunad“. Niisugusesse korterisse läksid antud kellaajal julgesti sisse ja sulle pakuti lahkesti süüa. Tasu polnud kallim kui sööklas, kuid toiduportsjonid suuremad, supp rasvasem, maitse parem. Kujunes enam-vähem püsiv tarvitajaskond, mitte suur, kuid ustav.
Otse raekoja taga oli üks niisugune paik. Tal polnud isegi sedelit „Kodused lõunad“ väljas. Aastate jooksul käis siin vähene arv mehi söömas, tol ajal just kitsas ring EÜS-i liikmeist. Sai häid kapsaid, rammusat lihasuppi, maksid nii, nagu perenaisega kokku leppisid – iga päev ei tarvitsenud maksta. Nii said kapitalistliku kõhutäie ka tol päeval, millal sentigi taskus polnud.
Asukoht teoses
lk 69–70
