Ülikooli kohviku lävele ilmus isand Vanadus. See oli umbes viiekümneaastane valgete harjasjuuste ja kullininaga mees, seljas hall ülikond ja tumesinine päevasärk. Toetanud vasaku õla vastu uksepiita, jäi Vanadus käed risti rinnal saalisolijaid silmitsema. Neid polnud seal just palju, aga ka mitte vähe. Teiste seas istus tuntud maastikuarhitekt Imat Suuman.
/---/
Imat oli alles hiljuti saanud neljakümne seitsme aastaseks, kuid mõeldes oma senisele elule, mis tööst vabal ajal oli enamasti raisatud orgiate ja pummelungide peale, tõstis ta ettevaatuse mõttes siiski ajalehe näo ette, jäädes selle tagant piiluma, kellel isanda pilk lõpuks peatub.
Asukoht teoses
lk 7
