Üle Emajõe

Kolm nädalat sai kestvaks tulejooneks
lai Emajõe hõbehaljas rind.
Öil laotus põles – leegitsesid hooned.
Hing värises kui kiskjaküüsis lina!

Kas nüüd on lõpp? Kas hääbub kõik nüüd tuhka?
Peas tuhatkordselt tuikas mõttesõud.
Kas röövivad ja põletavad puhtaks
maa taganeva röövli viimsed jõud?

/---/

Klaasselge koitis lõikuskuine hommik -
veel rahu magas üle sõjamaa,
kui järsku miinid, prahvatavad pommid
lõid maa ja õhu rängalt põlema.

Kõik vabises, kui rebeneda pooleks
nüüd iga hetk võik õhk ja taevakumm.
Uut õudu süttis igast tulinoolest,
ja igavesti kestvat näis see lumm!

Vaid ainus mõte põletas siis aju -
kui oleks möödas kõik see vaev ja piin.
Kas kaua kestab seda tuleraju
see viimane ja visa lahingliin?

On horisont vaid ainus suitsulohe
ja lennukite möirgav ajusööst.
Mürsk mürsule seal järgneb otsekohe -
näe, leegitseb ju terve metsavöönd!

Ja võimast laulu algab sealpool jõge
nüüd kahurite surmahõiskav koor.
Siin iga lask lööb üles maad ja nõge,
ja vaadet viirab tolm ja suitsuloor.

Kus lä'evad kõik need põgenikevoorid,
kes ekslemas kui kõrvekaravan?
Seal taate halle, poisikesi noori,
kes üleöö kõik kodutuks on saand!

Kel kodu tuhas, võet kel viimne vara,
neil silmis piin ja hinges ahastus.
Kui hirmutatud linnud nad on arad
ja ootavad, mil saabub – lahastus!

/---/

Nii kestab päevi... Ränk on kuulirahe,
mis kaevikus ei lase tõsta pead.
Ei lennukite sööstul ole vahet,
ja sajatades kõike põrgu nead.

Siis saabub vaikus. Nõnda suur ja raske,
et kõrvad löövad kumisema sest.
„Hei, pidage! Siin omad! Ärge laske!“
nii kuuled hüüdeid ja näed mitut meest.

Käes sädelemas tulirelvad haljad -
õu rõõmsaid sõdalasi tulvil täis.
Neil huulil on nüüd võitluslaulud uljad,
ja võidukuulsus nendel kaasas käib.

Ei usu silmi – maa on jälle vaba,
ja Emajõe eest lahti murtud riiv.
Ja teisiti ei saa, et sindki tabab
suur õnnevoog, mis mured jäävalt viib...
Teosest
lk 771–773