Uisel

Uisele vajutad tallad, -
milline lendlemisrõõm!
Mööda vajub külmunud kallas
ning libiseb härmatiskõõm
iidsetelt pajudelt pähe.
Uiskude sähvides jähe
siriseb jõgi ning perv,
jää all kui prahvataks lauad.
Edasi, edasi, rauad,
madala päikese suunas!
Näkku lööb kuumavat verd
ja pisaraid silmisse tuulest.
Kääbusteks vajuvad tornid
linnas, mis piiratud puist.
Korstnad päält paisanud korgid -
püsti pahvatab suits
kui vahuviin pudelikaelast.
Ees aga sinendab taevas
ja jalge all põriseb jää,
su lennust kui ette teataks.
Tühjunud maja ees peatad,
kus tihane rõdul vaid piiksub
ning leevike nägist pääd
pöörab ja sirelil kiigub.
Päikeselambi ent õlist
tühjaks ju kummutand päev.
Jões käib kui terasekõlin
ja hämarus kohmetund käed
lööb hallide leppade ümber.
Jalge ees tantsides kümbleb
mitmeks virildund kuu: -
kord sukeldub alla, kord püsti.
Pöörad raudadel ringi kui süstik
ning koju saad hilisõhtul;
täis nagu puri oled tuult,
täis tuju ja hõõguvat õhku.