Barclay de Tollyle tuisk mütsi tegi
ja valge vest käib pudipõlle eest.
Mul läheb helbeid kuljustega segi:
näen unes end kui Tartu voorimeest.
Jää luurab hange all – kuldsüdamegi
ball jõuab lõpule – tükk punast seest
jääb seisukohta – kutsarita regi
taob tuld ja musta lahti saaniteest.
Sõlmpunkti asemel keeb joonte rägu,
graniidist soklil valab poisipõnn
seatinast nööpe. Kujundite hägu
teeb sama välja – auklik on me õnn.
Peenteraline roheline nägu
vaob vaka alla – hingi kerjab Tõnn.
Asukoht teoses
lk 321–322
