Kui kirglik tänavate vagabund
taas mitut päeva mõõdan linna,
kesksuve palavus lööb näole higi
ja õhtul silmisse ei tule und.
Läed välja. Jõgi auru hingab,
käib sosiskleden armastajapaar,
mäest alla laulden sõidab sibi
kui a’aks kentauri taga paan.
Siis auto mõni joobnutega ajab,
bensiinivingu ninna läkitab.
Ja nagu oleks viimnepäev ju ligi,
juut Vanemuise rahvamajan
nii raskelt tšellot vägistab,
tall’ kaasa piiksub viiul, üürgab bass.
Ning kõige üle umbne taevas,
kun taga jonnakalt kuu punane grimass
prao mõne pilvesompu kaevab
ja laigu sülgab uulitsale.
Siin kividel mu noorusvere kosk
on kohand mõtetele tuulistele,
mind tunneb iga telefonipost
kui last, kes kõigest vastsest armub.
Siin tunnen iga maja teel
ja aedu, kun on roose, kun on kartul...
Kuid Tähtvere ju heina teeb –
aeg jätta taas flegmaatiline Tartu.
Asukoht teoses
lk 821
