Juba keset talve kevad
nüüd vist kätte jõuab?
Rentslid rõõmsalt kohisevad,
ametis on luuad.
Kogu linn näib täna noorem,
taevas roosaks värvub.
Vangub mööda heinakoorem,
sädistavad värvud.
Matsub lumi jalge ette,
pisarais on traadid.
Mööda kõnniteid ja treppe
hulgun lõunast saadik.
Suits lööb alla, ähmjalt täidab
sularõskeid hoove,
ammu unund mõtteid läidab,
sõnamatuid soove.
Äkki... Uks vist valla prahvas!
Taskud laialt pungil,
kooli kõige noorem rahvas
tänavale tungib.
Kõrvad lukkus sõjakärast,
kao, kui elu kallis:
käivad mõne hetke pärast
õhus lumepallid.
Üks mu jalge ette langes...
Mõte pole laita –
sumpan poiste seltsis hanges,
hoogsalt kaasa aitan.
Asukoht teoses
lk 45–46
