Saatana vari. Katkend luuletusest

N kompaniisse määrat, ootab Inn
veel mõned päevad, kuni varustakse
ja kogutakse mehi. Ärev linn
on pagemiseks valmis. Arutakse
jo lausa sest, kas maksab üldse minna
veel enamlaste vastu, vast on parem,
kui oma kodanluse vastu varem
saab tõmmat juba ise püssid vinna.

Kuid teisal peaaegu paljakäsi
ja paljajalu välja rühitakse
teed Räpina; kui tõkked pühitakse,
kas surm või elu, keegi sest ei küsi.
On paratamatumaks tulnud riik,
mis revolutsioonin saanud nime.
Käib üles-alla aja kindel kiik,
et Eesti saabub, on see mõni ime!

Inn Kallismaa käib eksi linna pidi,
ta „Wernerisse“ tõstab oma jala,
joob kohvi, raskelt neelab mõne pala.
Ka siin on segamini kõik kui pudi:
siin sõjamehi istub, vööl nagaan,
sääl mõnda paksu kaupmeest vara vaevab,
boheemlane siin enda ette kaevab,
vaid edvispäi sääl naerateleb daam.

Üks purjus üliõpilane brauninguga
vaest sõpra suudlema end viimaks sunnib
ja sõber surmahirmun vastu punnib.
Saab lõpp, kui laualt lendab kohvijuga.
Kurb-kentsakas on kahe sõbra paar,
kuid üks jo ometi läeb isamaa eest sõtta,
miks sõber siis ei taha suudlust võtta,
kui ta on registreerit sanitaar!
/---/
Just nagu oleks tarvis ruttu minna
tal kuhugille, tänavalle astub
Inn Kallismaa. Ta tõttab linna,
mis kärsituna kihab talle vastu.
Säälsaman aga leiab, et on kõik
ükskõik, et tõttamiseks pole sihti.
Jalg nagu kivvi kiinduks, meel on võik,
neil kivel sihita ta lonkind tihti.

Lööb hämarduma. Taevas sünkjalt hall.
Tuul nurga tagant söökseb nagu peni,
kes ketist pääsnud. Lipendama sall
lööb ümber kaela. Rebib teda seni,
kui peidad enda. Inn ei otsi varju,
Tähtvere taha kandvad teda jalad.
Inn seda vaikset teed on otsind ala,
kui tal on hää või tahaks valust karju.

Kõik on siin mälestus: tee, tuulik, paju,
mis kasvand längu üle kraavi perve.
Sind, vana paju, vintsutanud raju,
kuid endisena kohad tugev, terve.
Mu sõber, noorusest, su okste varjun
nii tihti olen istund, uned üll
kui mantel imelik, mis kannab karjus,
kes rändab üleval, kel aega küll.

Su tüvi krobeline, vana paju,
ja sinu lehis, lopsakas ja lai,
nii tihti laulja pelgupaigaks sai,
kui olin pagend tänavaid ja maju.
All helkis Emajõe opaalne rada
ja taga kuldsed kirikute kikkad.
Kuis olime, mu sõber, siis veel rikkad,
et võisime teed seda armastada!

Noor oras noore armastusega
me ümber lokkas. Lõhnas muld ja juus.
Üht värinat kas ma ei tajund puun,
kui arm sai mulle andumusega?
Teed õhtul nurrutasid, udun põõsad
all jõekaldal uitsid kui gondoolid.
Kuldlõnga kurrutasid tähepoolid,
meil surut põsed põse vastu rõõsad.

Küps heinakuu siin põlend põskedega
ning musti silmiga meid talutanud.
Sust mööda, vana paju, jalutanud
on armu, valu ripsmi rõsketega.
Kas sinu oma mure sinu koore,
mis nagu ema kortsun nägu hell,
on lõigand rammid või on kevadhall
su tüve alla matnud armu noore?

Inn Kallismaa on otsind seda teed
nii nagu sinagi, kes tema lugu kuuled.
Nüüd üle luha vihisevad tuuled,
jää alla maetud Emajõe veed,
aeg võikalt vilistab uut tormi lugu
ning lagipääle kerkind viimne raju.
Kas on veel alles endist vaprat sugu,
kes on meist sitke nagu vana paju?

Tumm taevas poetab harvu räitsakaid,
kui linna tagas´ põgeneja rühib.
Ta peoga väikseid külmand pisaraid,
mis tuul ta silmadesse puhkund, pühib.
Ja pühkides ta vilksti sõrmi läbi
näeb Miat sõitman tuntud lipnikuga.
Sest sõidust Sassi südamesse nuga
kas saab, Inn mõtiskleb, ons Mial häbi?

Inn minemata jätab kompaniisse
sel õhtul, külastada mõtleb Sassi,
et arutada sest, mis puutub Riisse.
Ta mõteten kõik niidid läinud vassi:
paar päeva juba laagriks muutund linn.
On selge kõigile, et tuleb jätta
linn maha häppi, viletsusse, hätta.
Kas jääda kohale, ei tea Inn.
/---/
Külm pilvin hommik aoeelne
on üle linna, Inn kui astub välja.
Ta palaviku unustand ja nälja
ning enda ette sammub süngemeelne.
Pää kergelt pööritub ja külmavärin,
mis võikab kehan, kergelt vapustab.
Lööb kõrvu hobukabja, vankri kärin, –
see närve põrutab ja raputab.

Saab täpseid teateid seisukorrast Inn.
Ükskõikseks jätab teda rahva saatus.
Et jälle korra tuleb jätta linn,
see tema elun ainult korduv vaatus.
Ta einestab, sööb lõunat, näeb ruttu,
ja rühkimist ja tõotusi, nuttu.
Ta oma elu kaob mingi kuttu
kui oleks süüvind tihedasse uttu.

Paar kirja kirjutand, need hoida annud,
kui linna tullakse, ja see on kõik.
Kes teab, on jõudnud elust lahtilõik
ja tuleb näidata, mis vilja kannud
on meie elupuu: kas hääd või halba.
Nüüd sõtkutakse südameid ja kehi
ning keerutakse ümber pääde kalba,
nüüd vajatakse terasrelvu, mehi.

On õhtuks määrat linnast lahkumine,
sõit hobustega Mia juurest algab.
Ehk Inn küll oma seisukorda salgab,
ta tunneb nagu algaks lahkumine
ta liikmetes. Ta Mia poole rühib,
et enne puhata kui tuleb sõit.
Kuum veri põletab ta põsil õit,
tuul vinge rabet lund ta järel pühib.

Linn omavoli kätte juba antud,
ja rüüstatud on rahvaväe ladu,
mis suure vaevaga on kokku kantud.
Rüüst tekib nägematu nagu sadu.
All raske kandami teel Innul’ vastu
mees tuleb, õlal saiajahu-kott,
ta järel naine, seljan raudne pott,
mis paarist paigast kuulist läbilastud.

Jo paugutakse püsse, brauninguid,
et tänavatel hädaohtlik liiku,
kui tahad hoida oma liha, luid
ja surmalaeval mitte alla kiiku.
Inn siiski Filosoofi tänavasse
saab omad ihuliikmed tervelt viia.
Suur roidumus on pesitsenud tasse.
Ta enda voodist leiab õhtul Mia.
Teosest
lk 386–393