Nüüd, kui on nullindate esimene kevad,
ma tahan pühitseda Viru hotelli.
Kõiges ta veripruunis kunstnahas,
grillkanades ja kupeldajatest portjeedes,
tohutu suurtes seitsmekümnendates,
tõelises Borgese Hargnevate Teede Aias.
Ja ma tahan pühitseda Ülikooli Raamatukogu,
kust eal ei leitud ainumast raamatut,
ei nähtud, haistetud, küsitud isegi,
küll kuulatati raudriiuleid relssidel liikumas
kuuekümnekuuel maa-alusel korrusel,
tiritamses variandis Roosi Nimest.
Ja ma tahan pühitseda Linnahalli.
Aga siinkohal kaotan tõesti julguse
ja tunnistan üles – me vanemate põlvkond
pole eksinud või kadunud või kaotand,
nad on lihtsalt harilikud ohtlikud hullud.
Nüüd, kui on nullindate esimene kevad,
on kõik eelnenu nii püha, püha, püha.
Asukoht teoses
lk 55
