Päikene paistab...

Päikene paistab, ilm tulvil on sära,
tänavail nüüd palju vähem on kära
rahvas jalgsi kohast teise voorib.
Mõned meist vihaselt kiruvad kooris
viletsat valitsust, lolli nõukogu,
teisigi pahesid terve rodu:
raha on vähe, benssu ei ole...
Eks ole siis elugi päratu-kole.
Kõikumas pehkinud majandustalad.

Ent üks ju rõõm: meil on meie jalad!
Nõnda siis vaprasti homsele vastu!
Ainult, sõber, ära lägasse astu!

15. märtsil 1992
(kui Tartus kütuse puudusel bussiliiklus peaaegu täiesti seisis)

Asukoht teoses