Pimeaeg

Siis november Pime et ei näe ma
kesse surub pilvi vastu õlgu
Sünnikuine raske ilm
Aga
äkki Sina
tõstad kerge käega
veidra võõramaise ilmega
taeva üles ütled tule tule
Ma ei saa tulla mina ikka võlgu
Kõik on kirjas pärnatüves võras
kivis purustatud pronksist sõnas
ise ise kirjutasin selle
ükskord noorelt
Ammuilma
Tahaks
et Sa oled
Et Sa oled – kelle
hingeõhk teeb kirjatähed tuhaks

Detsember kas Toomemäel
või seespool meis sügaval
Mis su käes läigib Mõte? Metall?
Või varatalv Lumi Tume
Kas Sa minule kõik selle lume
Sõna maitse hääl teravhell
Mis Su käes Salanuga Skalpell
Paljas puudutus Minu aeg
läheb rikkamaks vähemaks
Miks
ainult valusal viisil
saad Sa lähedaks
See lume lõputu loor
loob igikestmise tunde
Siis sekundeid sajandeid tunde
iga tund tahab uuestisünde
sest et Sa oled päästmatult noor

Üksainus mõõde
Nii kitsad olud
Kõik elu sajab
Ja ikka lund
Miks seisad lumes
Kas valgeks saada
Sul soov Sul sund
Kas arvad – valgelt
ma ei märka Sind
Näen küll Kolm maja
Kõik ühel joonel
Kõik toimus Toomel
surm arm ja sünd