Pilved olid kord
sama rasked kui toomemägi
kandsid liiva ja savi
üle madala maa
(seda on kerge uskuda
kui sügisvihm on kolm päeva
meeli rusunud)
pole võimatu
et ka toome
oli kord pilv
(ka seda saab uskuda
kui mõnel ärksal hetkel
kergitab puudetagune valgus
uitajate väsinud jalgu
maast lahti)
igatahes on pilvedel
jätkunud julgust
oma maine koorem
emajõe kõrgele kaldale
maha jätta
vahel tulevad nad siiski
ja seisavad otsekui kahetsedes
jõe ja linna kohal
ning nende südametest
lakkamatult voolavast veest
läheb siis toomegi
meel vesiseks
Asukoht teoses
lk 47
