Piki jõge

Jõel rühib aurik. Istume kesk pakke.
Kes loeb, kes tukastab või kaldaid uurib.
Soomännid, võserikud, turbakuurid,
nõrk leitse mähib kaugeid metsasakke.
Ja korraga on ilmunud me ette
hulk hooneid... õu täis südasuvist raugust.
Köeb eemal saun, käib auru aknaaugust.
Puuanum teibas, astub tara vette.
Jõeluhas rammus rohumaa on karjal...
Õel karvanäss meid saadab omajao,
ent kaunis karjus, seistes kaldaharjal,
kätt lehvitab veel siis, kui silmist kaob.
Ja tundub: siin, kust aurik möödub praegu,
meid ootab õnn ehk juba pikki aegu.
Teosest