Ei enam pidu koidikuni,
ei noorepõlve armujahti.
Nüüd magan rahus seni kuni
teeb loodus minu silmad lahti.
Ei vaeva öised haiglavalved,
seejärel mornilt tuhmid päevad.
Nüüd erksust täis on tahtesalved,
teod selle järgi käima läevad.
Nii loodame me ideaalis.
Kuid elu hoopis isemasti
ja hoolimata kes kuis praalis
jääb tegu õhku enamasti.
Sest öine lõtvus päeva tungib.
Kui aastad mõtteid kammitsemas,
see lorutamislaadi tingib.
Vaid toi näeb lootust immitsemas.
Asukoht teoses
lk 63
