Neli kohtumist. Katkend luuletusest

1
Prisk tera täidab põimuvakka
ja rikkalik on olnud saak.
Siit rändas ükskord Riia poole,
must vammus seljas, Kristjan Jaak.

Ma näen su kõhna habrast nägu,
sind, rõõmsameelset reisimeest,
kui laulsid luule vägevusest,
jalg aga juba väsind teest.

Eks laulutuules taeva poole
või tõusta sellegi maa keel!
Sa hüüdsid ja su järel tõusis
siit laulikuid. Ja tõuseb veel.

Ükskõik kui kaua läheks aega,
su jälgi mööda ikka käiks
see, kes on näinud sinu tähist,
ükskõik kui kaugel see ka näiks.
/---/

4
Näe, sirelite ruskeid tarju
on üle aia rippumas!
Hing nagu lendu tõuseks rinnust,
suu oleks laulma kippumas.

Kesk pühapäeva pehmet sära
ma rõõmsalt käin ja mõtlen sest,
et Koidulagi linnast tulles
võis tõusta Tiigi treppidest.

Noor kevade tal õievihma
kord siin on pähe kallanud,
ta jalg on sedasama pinda
nii palju kordi tallanud.

Ta sama värsket kevadõhku
täis sõõmul samuti on joond.
Seesama igatsus, mis teda,
on mindki siia linna toond.

Ja äkki on, kui oleks kohand
ma teda Tiigi tänaval,
kui liiguks veelgi vanas aias
ta kaunis kuju puude all.
/---/

6
Siin linna kohal seistes tunned,
et igavik on ainult viiv:
ma näen sind tuhkjas hämaruses
mäeveerul seisvat, Juhan Liiv.

„Kui seda metsa ees ei oleks…“
kord unistasid kodumäel.
Kuid siin su ette kutsuv kaugus
näis kerkivat kui imeväel.

Lai tänav. Siit kord alla vaatas
su igatsev, umbusklik silm.
Kuid sinule ei antud tunda,
kui lai ja avar on maailm.

Ehkküll sa nägid läbi seinte
ja läbi aja musta lae,
su vaimusilma ette langes
pea tume, katkematu kae.

Öö edeneb. Mu ümber tihe
on sügisähmas hämarik.
Ma näen su teed, mis viis siit alla,
su teed, mis tume, karm ning pikk.
/---/