lennuvälja all on mülkad
kus hiilivaid uudistajaid
kohtab harva
hõljukid lendavad üle
siin nad enam ei peatu
heli aurustub uduks
mis katab betoontühermaa välja
sekundid mööduvad
mõnest üksikust tondist,
kes eksind on sinna
lilli siin ei kasva kuid
vesi veel õitseb pinna all
lauldes endale laule.
maa all elavad mägilased,
kes on kinni jäänud oma mõtteisse
seal elavad nälkjad
inimtaolised olendid
otsides pääsu välja.
siin on palju käike.
miski viib raekoja platsi
ent on ammu kiilunud kinni.
on veel vaid augud
viivad kuskile
kaugele sildade alla
viivad müüride,
majadeni
viivad linna, kus
kõik oleme olnud, kuid
mis ometi ei ole
siit tulles seesama
jalutame puude ja
loomade keskel
kevade kurnavas lõhnas
kuid ometi meid ei nähta
oleme tulnud
ununend paigast
minnes uude
ununend paika,
jõuame tagasi lennuväljale
õhk saab otsa
siin ammu hüljatud maal
linna vappuval äärel
vahel keegi veel kondab
silmates kivist
tühermaa välja
selle maa-aluseid
ilmu,
kust järgmisel hetkel
lahkub.
Asukoht teoses
lk 39–40
