Ja valkjashalli lund kui urbi pajust,
mis kasvand taevasse ja pakatand,
tõi pöörduv tuul ja sula sellest sajust
jäi külge seisuveest ja suitsuhajust,
kui oleks ilmamuutus nakatand.
Härm kulmupuhmast silmanurka nirgus,
ma nägin värve, sammul vesisel.
Linn uude hommikusse lennul virgus,
kuldnokka täheldasin hallis sirgus.
Siuts „Liivimaa“ hotelliesisel
pää ajas viltu, kõõritada katsus,
mis mütsus üle tee. Kas raagus pedaja
koor paukus pakases või hoovi tatsus
kokk solgipangega? – Märg lumi latsus:
– Nad tapsid priske õllevedaja.
Asukoht teoses
lk 301
